Raielangiplats

Meile meeldib hirmsasti asju alustada, aga lõpetamisega... noh, see võtab hirmus kaua aega. Igatahes otsustasime täie tõsidusega, et enne metsamaja valmimist ei võta me endale mitte ühtegi projekti.  Umbes järgmisel päeval otsustasime võtta kanad. Ma tunnen, et on väga oluline mainida, et me võtsime koroona-kanad napilt enne, kui see popiks läks. Ja nagu kõik hoolega planeeritud otsused, juhtus see täiesti kogemata ja väga lühikese etteteatamisajaga. Helistasin ma ühel hommikul ühte farmi, et uurida, milla kanu saab võtma tulla, kuid selgus, et seal on juba otsas. Helistasin siis ühte teise, kust üldse ei olnud teada, et kanu saabki. Sealt selgus, et saab küll kanu - kahe tunni pärast! Karl hakkas siis hoolega puuri kokku klopsima. Plaan oli võtta endale viis kana ja siis esivanemale ka veel kümme ning üks kukk. Aeg loomulikult läks kiirelt käest ja kanakesed pidid üsna mitu tundi oma väikestes pappkastikestes hakkama saama. Lõpuks siiski viisime kuudi maatükile ja poolpaljad kanak...

Ilmad soojenesid viimaks ja ka meeleolu jõudis seisundisse, mis lubas jälle katusele ronida. Sügiskülmas maailma kõige aeglasema ja tüütuva tööna näiv rooviehitus lõppes kevadpäikeses paari päevaga. Taasleitud ehitusinnuga said lapsed endale isegi uue kiige. Igatahes lõpetasime roovipaneku üleliigsete otste mahasaagimisega ja ühtäkki jäi majake poole väiksemaks. Enne katusepleki panekut said alla serva pandud vihmaplekid. Need jõudsid meieni kingitusena esivanemalt. Ning viimaks võis katuseplekipanek alata! Katuseplekk ilmselt on saanud kõige rohkem kiitussõnu, sest te ainult vaadake, kui äge see on! Katusepleki panek sai algusest lõpuni täiesti Karlil endal tehtud. Plekikruvid ostsime jällegi enda raha eest ja lõikeriista samuti. Lõikamise-lihtsustamise-konstruktsioon on aga täiesti Karli enda leiutis (millega näiteks Lottemaale võiks küll tasuta sisse pääseda). Päris iga päev katust panna ei saanud, vahepeal tuli teha ka päris tööd, kuid koroona siiski pakkus oma olekuga selleks rohk...

Selleks ajaks, kui raamid püsti said ja kõik ilmastikku kartev kilekatuse alla varjule sai paigutatud, oli selgeks saanud, et päris valmis me metsamaja enne talve tulekut küll ei jõua (kui päris ausalt rääkida, siis mõnele meist oli see tegelikult juba enne selge). Siiski oli veel väike soov ja lootus, et vähemalt katuse võiks küll enne sügisvihmade ja talvelumede saabumist peale saada. Ainult et katuseplekkide panemisele eelnes veel mitu kihti. Esiti said otse raamide peale pandud tuuletõkkeplaadid, mis said samuti sel korral ostetud.  Tuuletõkkeplaatide liitekohad tuli samuti ostetud teibiga üle käia. Plaatide peale tulid kihiti püstised tuulutus-kaikad ning nende peale juba roov. Roovi-arvutustega tuli samuti appi naabrimees, kuna need pidid ju klappima hilisema katuseplekiga. Puitmaterjal tuli endiselt suures osas sugulaste hoovilt, kuid viimaks katuse roovi jaoks jäi materjalist veidi puudu ja tuli lauda juurde osta. Katuse ossa sai tuuletõkkeplaadi asemel hoopis niiskust muja...

Tulev metsamaja koosneb seega üheteistkümnest raamist. Meie idee oli need maas kokku panna ja siis mingi imeväega püsti vinnata. Kokkupanek ei olnudki tegelikult midagi keerulist. Sugulaste õue peal ilma käes vaevelnud prussidest valisime parimad välja ja lõikasime lihtsalt plaani järgi mõõtu. Juppide kokkupanemismaterjali valisime esiti Bauhofist ja siis otsisime internetist ühe soodsama poe. Ehk siis kruvid ja augulised metallplaadid said ostetud täiesti uutena. Küll kasutasime prusside ühendamiseks ka vanu naelu (mis nii hirmilusasti ühest metsast teise kajasid, kui neid haamriga aina sügavamale ja sügavamale puidu sisse lüüa). Puidukaitsevahendeid meil väga palju ei olnud, kuid erinevate lõppudega võõpasime (ja kasutasime ka vägagi entusiastliku lapstööjõudu) üle püstiste prusside otsad ja põrandaks jäävad prussid täies mahus.  Mina olin muidugi suurema osa ajast lastega kodus, kuid sain raamideehitamisega siiski selgeks akutrelli kasutamise ehk siis oli must ka mingit kasu...

 Metsamaja aluspinna suuruseks sai kolm korda kuus meetrit, mõlemad veidi kopikatega. Sellest lähtuvalt tuli vundamendi jaoks kaevata veidi suurem auk. Nagu ka varasemalt öeldud, siis liivaga õnneks meil probleemi. Samuti on väljavalitud platsi peal ka mulda pigem vähe, kuna juurikate väljakaevamise käigus leidis ka päris korralik kogus mulda endale uue koha. Sellise väikese vundamendiaugu kaevamine ei ole üldse raske. Me päris järjepidevalt ei teinud, aga kuskil kahe päevaga oli ilus auk valmis. Kaevasime nii sügavale, et tuligi ainult puhas liiv välja. Lisaks tuli ühest nurgast (pildil siis ees paremal) vähemalt kaevata ja teisse veel liiva juurde vedada (taha vasakule) - seda siis lookleva maasikujoone eripära tõttu. Lõpp-platsi loodi ajamine oligi kõige tüütum ja ajakulukam. Kogu liivaplatsi trampisime ilusti jalgade ja oma keharaskusega siledaks ja tugevaks ning pikkade prusside ja loodi abiga ajasime ka sirgeks. See ikkagi tähendas liiva juurdetoomist ja mõneajast pusimis...

Metsamaja kutsusimegi algselt hoopis prügimajaks, sellepärast et meie plaan oli jäätmejaamades tuuseldada ja otsida üles kõik kasutatav ja sellest siis kokku klopsida üks osmik. Tegelikkuses oleme jäätmejaamades-prügimägedel käinud hirmus vähe ja enamik kraami on meie esivanemate poolt kokku kogutud. Eestlased on ju teada tuntud kogujad -  äkki läheb tarvis. Igatahes otsustasime meie, et jah, nüüd lõpuks läheb tarvis. Sellest otsusest lähtuvalt oleme teinud mitmeid mitte nii loodussõbralikke otsuseid. Esikohal on siiamaani alati olnud reegel, et kui saab ja on olemas, siis kasutame seda. Kohati eeldab selline kasutamine küll ka millegi juurdeostmist (näiteks kinnitusvahendid, vahud), mida teise lahenduse puhul saaks loodussõbralikuma variandiga asendada. Järgmise maja siis teeme teisiti. Ehitamisel seadsime endale piiriks viie meetri kõrgusesse pürgiva ja 20 ruutmeetrit aluspinda omava hoone. Tundus lihtsalt, et niipidi on vähem paberimajandust. Samuti on tegemist ikkagi meie...