Raielangiplats

 Varem sai mainitud, et uks oli meil esivanema keldris ees ootamas. Oma eelmise elu elas see uks vist lao vaheuksena. Vahepealses elus oli ta mõrastanud mõned klaasid, kaotanud siit-sealt värvi, saanud juurde mõned lindude väljaheited ja loobunud oma lengiga koos elamast - ühesõnaga nägi ta päris trööstitu välja. Kogu selle trööstitusega tekitas ta meie esi-lengi-ehitajas aga ahastust ja soovimatust sellega tegeleda. Mõnikord lihtsalt on nii, et mingi projekt tundub nii ületamatult tüütu, et see jääbki lihtsalt tegemata. Ust oli aga ometigi ju vaja! Siinkohal tõttas appi õnnelik juhus või õigemini möödakäija. Ühel ilusal kevadpäeval, kui Karl jälle katust oli panemas, sõitis meile mäest alla üks sääreväristaja, mees seljas. Tegemist nimelt oli ühe puusepaga, kes siin-seal meisterdamist otsis. Tegi tema nimelt uksi. Karl vastas, et uks on meil olemas, lengi vaid vaja. Tol hetkel, aga ei olnud juhuslikul möödujal lengi ehitamiseks vajalikku masinavärki ja hoonet. Sinna see siis jäi. Kuni

 Eelmisel aastal, veel enne, kui metsamaja vundamenti kaevama hakkasime (ehk siis kui ilmselgelt oli plaan veel enne lume tulekut maja valmis saada), kogusime endale õue peale suure hunniku aknaid. Küsisime kohalikust facebooki grupist ja selgus, nagu me eeldasime, et väga paljudel inimestel on kodus aknaid üle. Küll saime tuttavatelt, küll saime ettevõtetelt - lõpuks oli meil aias üks väga suur hunnik aknaid. Loomulikult oli tegu ajutise hunnikuga ehk siis tegelikkuses on see nüüd ka aasta aega hiljem veel osaliselt alles - ülejäägid nimelt ootavad uue kasvuhoone tegu. Kusjuures aknaid saime igasuguseid - mõisaruudukesi ja kolmekordseid pakettaknaid, päris vanu ja päris uusi. Kõik aknad said enne paigutama asumist üle pestud, sest kuurides seistes olid nad üsna mitu ajajärku tolmu kogunud. Mõned aknad ka värvisime veel üle. Kõige esimesed aknad, mis seina said, olid väikesed küljeaknad. Need ei ole lahtikäivad ja lengid tuli neile juurde ehitada. Hea on nende juures see, et nad mahuva

Meile meeldib hirmsasti asju alustada, aga lõpetamisega... noh, see võtab hirmus kaua aega. Igatahes otsustasime täie tõsidusega, et enne metsamaja valmimist ei võta me endale mitte ühtegi projekti.  Umbes järgmisel päeval otsustasime võtta kanad. Ma tunnen, et on väga oluline mainida, et me võtsime koroona-kanad napilt enne, kui see popiks läks. Ja nagu kõik hoolega planeeritud otsused, juhtus see täiesti kogemata ja väga lühikese etteteatamisajaga. Helistasin ma ühel hommikul ühte farmi, et uurida, milla kanu saab võtma tulla, kuid selgus, et seal on juba otsas. Helistasin siis ühte teise, kust üldse ei olnud teada, et kanu saabki. Sealt selgus, et saab küll kanu - kahe tunni pärast! Karl hakkas siis hoolega puuri kokku klopsima. Plaan oli võtta endale viis kana ja siis esivanemale ka veel kümme ning üks kukk. Aeg loomulikult läks kiirelt käest ja kanakesed pidid üsna mitu tundi oma väikestes pappkastikestes hakkama saama. Lõpuks siiski viisime kuudi maatükile ja poolpaljad kanakesed

Ilmad soojenesid viimaks ja ka meeleolu jõudis seisundisse, mis lubas jälle katusele ronida. Sügiskülmas maailma kõige aeglasema ja tüütuva tööna näiv rooviehitus lõppes kevadpäikeses paari päevaga. Taasleitud ehitusinnuga said lapsed endale isegi uue kiige. Igatahes lõpetasime roovipaneku üleliigsete otste mahasaagimisega ja ühtäkki jäi majake poole väiksemaks. Enne katusepleki panekut said alla serva pandud vihmaplekid. Need jõudsid meieni kingitusena esivanemalt. Ning viimaks võis katuseplekipanek alata! Katuseplekk ilmselt on saanud kõige rohkem kiitussõnu, sest te ainult vaadake, kui äge see on! Katusepleki panek sai algusest lõpuni täiesti Karlil endal tehtud. Plekikruvid ostsime jällegi enda raha eest ja lõikeriista samuti. Lõikamise-lihtsustamise-konstruktsioon on aga täiesti Karli enda leiutis (millega näiteks Lottemaale võiks küll tasuta sisse pääseda). Päris iga päev katust panna ei saanud, vahepeal tuli teha ka päris tööd, kuid koroona siiski pakkus oma olekuga selleks rohk

Selleks ajaks, kui raamid püsti said ja kõik ilmastikku kartev kilekatuse alla varjule sai paigutatud, oli selgeks saanud, et päris valmis me metsamaja enne talve tulekut küll ei jõua (kui päris ausalt rääkida, siis mõnele meist oli see tegelikult juba enne selge). Siiski oli veel väike soov ja lootus, et vähemalt katuse võiks küll enne sügisvihmade ja talvelumede saabumist peale saada. Ainult et katuseplekkide panemisele eelnes veel mitu kihti. Esiti said otse raamide peale pandud tuuletõkkeplaadid, mis said samuti sel korral ostetud.  Tuuletõkkeplaatide liitekohad tuli samuti ostetud teibiga üle käia. Plaatide peale tulid kihiti püstised tuulutus-kaikad ning nende peale juba roov. Roovi-arvutustega tuli samuti appi naabrimees, kuna need pidid ju klappima hilisema katuseplekiga. Puitmaterjal tuli endiselt suures osas sugulaste hoovilt, kuid viimaks katuse roovi jaoks jäi materjalist veidi puudu ja tuli lauda juurde osta. Katuse ossa sai tuuletõkkeplaadi asemel hoopis niiskust mujale j

Tulev metsamaja koosneb seega üheteistkümnest raamist. Meie idee oli need maas kokku panna ja siis mingi imeväega püsti vinnata. Kokkupanek ei olnudki tegelikult midagi keerulist. Sugulaste õue peal ilma käes vaevelnud prussidest valisime parimad välja ja lõikasime lihtsalt plaani järgi mõõtu. Juppide kokkupanemismaterjali valisime esiti Bauhofist ja siis otsisime internetist ühe soodsama poe. Ehk siis kruvid ja augulised metallplaadid said ostetud täiesti uutena. Küll kasutasime prusside ühendamiseks ka vanu naelu (mis nii hirmilusasti ühest metsast teise kajasid, kui neid haamriga aina sügavamale ja sügavamale puidu sisse lüüa). Puidukaitsevahendeid meil väga palju ei olnud, kuid erinevate lõppudega võõpasime (ja kasutasime ka vägagi entusiastliku lapstööjõudu) üle püstiste prusside otsad ja põrandaks jäävad prussid täies mahus.  Mina olin muidugi suurema osa ajast lastega kodus, kuid sain raamideehitamisega siiski selgeks akutrelli kasutamise ehk siis oli must ka mingit kasu. Su