Raielangiplats

Vargsi oli meie hinges hakanud pead tõstma soov omada üht maatükki. Esialgu otseselt mingi kindla eesmärgita - lihtsalt koht, kus oleks ruumi hingata. Käisime mõnd tükki vaatamas. Ühe oleks peaaegu, et äragi ostnud. Tükk oli mõnus ja asukoht väga hea, kuid suurust oli tegelikult vähevõitu. Õnneks osteti see meie eest ka väga kiirelt ära. Kõige ideaalsemal juhul oleksimegi ostnud endale päris suure ja paksu metsa. Tegelikus on aga see, et mets on väga kallis.  Nii ühel septembrisel päeval läksime me üht lageraielanki piiluma. Kas te teate, milline vaade sealt avanes! Mina ei ole kunagi nendest vaadetest päriselt aru saanud, et mis neis siis nii erilist on. Seekord, aga vaade oli kuidagi vabastav.  Metsalangetusest oli sinna muidugi jäänud meeletu sodi ja rööpajäljed ja... ühesõnaga mitte midagi ilusat. Loodus see-eest oli väga ilus ja hakkas vaikselt juba jälle pead tõstma. Siin-seal kõrgusid suured ja hirmuäratavad putked, mille määramiseks meie oskustest väheks jäi, kuid kõige