Me ehitame prügist metsamaja!

Metsamaja kutsusimegi algselt hoopis prügimajaks, sellepärast et meie plaan oli jäätmejaamades tuuseldada ja otsida üles kõik kasutatav ja sellest siis kokku klopsida üks osmik. Tegelikkuses oleme jäätmejaamades-prügimägedel käinud hirmus vähe ja enamik kraami on meie esivanemate poolt kokku kogutud. Eestlased on ju teada tuntud kogujad -  äkki läheb tarvis. Igatahes otsustasime meie, et jah, nüüd lõpuks läheb tarvis. Sellest otsusest lähtuvalt oleme teinud mitmeid mitte nii loodussõbralikke otsuseid. Esikohal on siiamaani alati olnud reegel, et kui saab ja on olemas, siis kasutame seda. Kohati eeldab selline kasutamine küll ka millegi juurdeostmist (näiteks kinnitusvahendid, vahud), mida teise lahenduse puhul saaks loodussõbralikuma variandiga asendada. Järgmise maja siis teeme teisiti.

Ehitamisel seadsime endale piiriks viie meetri kõrgusesse pürgiva ja 20 ruutmeetrit aluspinda omava hoone. Tundus lihtsalt, et niipidi on vähem paberimajandust. Samuti on tegemist ikkagi meie esimese majaehitusega ja las see olla pealegi väikesem. 

Jooniseid ja plaane tegime mitmeid. Õnneks (ilmselt õnneks) ei läinud ükski neist kasutusse. Hoopiski tuli ühel hetkel meie juurde armas naabrimees ja ütles, et ta tööd ei viitsinud teha ning joonistas hoopis meile maja plaani valmis (muuseas - ta on arhitekt, nii et majade joonistamine ongi tema töö). Ega me väga palju tema plaaniga vaielda ei julgenud, sest teadupärast on ta varemgi mõne maja joonistanud. Tegemist muidugi ei olnud ainult maja joonistusega, vaid korraliku plaaniga, kus mõõdud ka kõik peal. Tema oli ka seesama, kes ütles, et kui meil seda katusematerjali juba nii palju on, et miks siis mitte ka ülejäänud kaks külge sellega katta. Ilmselgelt oli ta meie ideele pihta saanud. Katusematerjal leidus nimelt ühe esivanema kuurist ja seda oli tõesti omajagu. Samamoodi oli olemas idee kahest akendest ehitatud seinast. Maja raamide meisterdamise materjal lebas juba aastaid ootuses teise esivanema aias, küll päris mitu tundi autosõitu meist eemal. Katusepleki kõrval oli ootamas ka üks hiiglaslik uks. Neist said meie maja alustalad, kõik muu tuli ja tuleb alles juurde otsida.

 Metsamaja saab koosnema üheteistkümnest viienurksest raamist. Raame on viit erisugust. Raamide vahe on 50 cm ja kahel juhul 60, et suursugune uks ilusasti ära mahutada. Majal on ühes otsas väljast juurdepääsetav kuurike ning sees kaks kõrgemat tasapinda magamiseks. Põrandapinnal hakkab asetsema "elutuba" ning ideaalis tuleb sinna ka malmahjuke, mis aitab pesitsushooaega pikendada. Kõige ideaalsemal juhul saab seal ka talviti ööbida, kuid eks see hakkab tulenema soojustusest ja akende soojapidavusest. Igatahes esialgse kava kohaselt soojamüüri plaanis ei ole.

Tolleks hetkeks, kui metsamaja mõte meie peas küpseks sai, oli suur suvi juba otsas ja kased kolletasid ning õhus oli kangesti tunda sügist. "Küll me jõuame," sõnas kallis kaasa.