Raielangiplats

 Metsamaja aluspinna suuruseks sai kolm korda kuus meetrit, mõlemad veidi kopikatega. Sellest lähtuvalt tuli vundamendi jaoks kaevata veidi suurem auk. Nagu ka varasemalt öeldud, siis liivaga õnneks meil probleemi. Samuti on väljavalitud platsi peal ka mulda pigem vähe, kuna juurikate väljakaevamise käigus leidis ka päris korralik kogus mulda endale uue koha. Sellise väikese vundamendiaugu kaevamine ei ole üldse raske. Me päris järjepidevalt ei teinud, aga kuskil kahe päevaga oli ilus auk valmis. Kaevasime nii sügavale, et tuligi ainult puhas liiv välja. Lisaks tuli ühest nurgast (pildil siis ees paremal) vähemalt kaevata ja teisse veel liiva juurde vedada (taha vasakule) - seda siis lookleva maasikujoone eripära tõttu. Lõpp-platsi loodi ajamine oligi kõige tüütum ja ajakulukam. Kogu liivaplatsi trampisime ilusti jalgade ja oma keharaskusega siledaks ja tugevaks ning pikkade prusside ja loodi abiga ajasime ka sirgeks. See ikkagi tähendas liiva juurdetoomist ja mõneajast pusimist.

Metsamaja kutsusimegi algselt hoopis prügimajaks, sellepärast et meie plaan oli jäätmejaamades tuuseldada ja otsida üles kõik kasutatav ja sellest siis kokku klopsida üks osmik. Tegelikkuses oleme jäätmejaamades-prügimägedel käinud hirmus vähe ja enamik kraami on meie esivanemate poolt kokku kogutud. Eestlased on ju teada tuntud kogujad -  äkki läheb tarvis. Igatahes otsustasime meie, et jah, nüüd lõpuks läheb tarvis. Sellest otsusest lähtuvalt oleme teinud mitmeid mitte nii loodussõbralikke otsuseid. Esikohal on siiamaani alati olnud reegel, et kui saab ja on olemas, siis kasutame seda. Kohati eeldab selline kasutamine küll ka millegi juurdeostmist (näiteks kinnitusvahendid, vahud), mida teise lahenduse puhul saaks loodussõbralikuma variandiga asendada. Järgmise maja siis teeme teisiti. Ehitamisel seadsime endale piiriks viie meetri kõrgusesse pürgiva ja 20 ruutmeetrit aluspinda omava hoone. Tundus lihtsalt, et niipidi on vähem paberimajandust. Samuti on tegemist ikkagi meie esi

Asi, mida meie maatükk veel ei omanud, oli juurdepääsutee. Õnneks (ja tõesti õnneks, sest vastasel juhul oleks olnud hirmus palju rohkem paberimäärimist ja asjaajamist) on meie maatükile juba varasematest aegadest määratud maanteelt mahasõit. Tegelikkuses on seal isegi näha teejääke, kuid see tee läheb üle meie maatüki naaberkrundile, selle tondilossi poole. Ootamatult kiiresti said leitud tee-ehitajad ja masinad ja ühel hommikul helistatigi ja küsiti, et kuidas täpselt me seda teed nüüd tahtsimegi. Ehk siis nemad olid seal juba kohal. Karl läks ja näitas ning kolme päevaga oli tee valmis. Kõige ülemisse serva tegime ka väikese parkimisplatsi, sest alla võivad sõita ainult nelivedused autod. Nimelt jäi tee siiski päris järsk, kuigi mitte päris nii järsk kui mägi ise. Edasiruttavalt võib öelda, et suured paduvihmad ja tormid suutsid esialgu suurt pahandust tekitada. Nimelt on tegemist väga liivase pinnasega ja tee-ehituse käigus jäid tee küljed üsna taimevaeseks. Oli vaja vaid