Raielangiplats

Eelmise aasta kevadel tellisid naabrid endale kopa, et see ühe mullahunniku laiali lükkaks. Kopp aga ei tulnud ega tulnud ja mullahunnik kasvas paksul puju täis. Kuniks ühel imelisel kevadpäeval peaaegu täpselt aasta hiljem helistas kopajuht, et ma nüüd panin kopa teile maja ette maha. Hea taktika - kui juba kopp kohal on ega seda ju ära ei saada, mis sest, et aastase hilinemisega. Igatahes müttas see kopp naabrite juures paar päeva ja me otsustasime ka juhust kasutada ja kutsusime ta endalegi külla. Nimel on järgmine projekt (siis kui metsamaja on täiesti valmis saanud) ehitada kuur. Kuur peab endasse mahutama kõik me masinad ja samas võimaldama teha kõiki vajalikke puu-metalli-autotöid soojas ja kuivas. See kiirendaks nii mõndagi protsessi, sest siiamaani me siiski oleme pidanud ootama sobivaid ilmasid.  Kuna tegemist on endiselt ühe väga korrastamata raielangiga, siis kõigepealt tuli hunnik oksi tee pealt ära korjata. Ülemiselt pildilt on näha, et neist sai päris korraliku hugelpeen

 Kohe, kui ilmad jälle plusskraade hakkasid näitama, tuli ka ehitamistuhin jälle tagasi. Põrandalauahunnikut olime juba paar korda ümber ladunud. Viimane kord seepärast, et lumi oli eelmise katusealuse uppi lükanud ja põrandalauad kõik lumega segamini. Viimane aeg oli need õigesse kohta panna. Samas enne tuli veel avatud sein kinni ehitada. Üles planeeritud aknad küll ei olnud sugugi enam nii ilusa värvikihi all kui varasemalt, kuid üles nad siiski said. Saab ju neid pesta ja värvida ka seinas. Vahele sai lõigata allesjäänud penotükkidest parajad tükid ja vahuga kinni törtsutada ja nii meie viimane sein kinni saigi. Põrandaga oli selles mõttes samuti lihtne, et see on esivanema tehtud ja oli jällegi lihtsalt kuhugi kuurinurka seisma jäänud oma aega ootama. Ilusad paksud põrandalauad said kruvidega (need tuli osta) paika kinnitatud. Alguses oli plaan naeltega panna, kuid see tundus liialt tüütu. Seinalauad tuleb nagunii naelutada. Kevadtuulte eest varjatuna oli väga mõnus põrandat panna