Raielangiplats

Väikese metsamaja ehitamine tundub nagu superkiire ja lihtne töö, eriti kui on plaan, et mitte ühtegi teist projekti enne ette ei võta. Ise tehes ja olemasolevaid asju kasutades, aga ei lähe see tegelikkuses sugugi nii kiiresti. Metsamaja asub meie päriskodust küll vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid ikkagi peab sinna sõitma ja samal ajal muidugi tuleb ka päriselu elada ja lapsi kasvatada ja tegeleda kõigi nende projektidega, mida kindlasti enne metsamaja valmimist ette ei võta... Vol 2. Näoraamatus pakuti niisama ära anda hulgim laudade servamisest ülejäänud tükke. Me vaatasime neile peale ja otsustasime, et ehk just nendest saab meie metsamaja sisevooder. Muidugi oli sellega kiire ja nii me kaks päeva neid kärule ja kärult maha ladusimegi. Õnneks ei olnud kaugelt tuua, aga kahjuks on meil nüüd koduajas järjekordne tõrandus, mis enne kevadet küll kuhugi ei kao. Samuti ei ole tükid sugugi mitte koheselt seinapanemisvalmis ehk nendega on veel tükk tööd. Vol 3. Kanade asupaigavahetuse ha

Siiamaani on metsamaja olnud küll paksult penoplasti täis, kuid soojustus on olnud lihtsalt vales kohas. Niisiis tuli sellega vähemalt algust teha. Minu kõige suurem hirm on olnud penoplastipuru. Suurte kortermajade soojustamisel on kogu kvartal või isegi veel rohkem seda valget lund täis ja see ei kao lihtsalt mitte kuhugi. Meie tuttav ehitusmees proovis küll mind rahustada ja ütles, et sulatusnoa (või sulatustraadiga, mis peaks olema suurem ja võimsam masin) seda puruohtu ei ole.  Laenutasimegi Cramost sulatusnoa ja võtsime sõpradelt generaatori elektrit tootma. Esialgne plaan oli seda kõike katuse all teha, aga ausalt öeldes oli penoplasti sulamisaur ka õues päris rõlge ning ega generaatorgi just lillelõhnaliselt bensiinist elektrit tee. Sulatusnuga töötab üsna efektiivselt, ainult et puru tekib siiski. Jah, mitte sulatamise käigus, kuid penoplastide edasi-tagasi tõstmise käigus. Õnneks mitte kõige hullemalt ja selle, mis tulebki, saab tolmuimejaga kokku tõmmata. Plaat pla