Kevade saabumine ja koroonaaegne ehitus

Ilmad soojenesid viimaks ja ka meeleolu jõudis seisundisse, mis lubas jälle katusele ronida. Sügiskülmas maailma kõige aeglasema ja tüütuva tööna näiv rooviehitus lõppes kevadpäikeses paari päevaga. Taasleitud ehitusinnuga said lapsed endale isegi uue kiige.

Igatahes lõpetasime roovipaneku üleliigsete otste mahasaagimisega ja ühtäkki jäi majake poole väiksemaks.

Enne katusepleki panekut said alla serva pandud vihmaplekid. Need jõudsid meieni kingitusena esivanemalt. Ning viimaks võis katuseplekipanek alata! Katuseplekk ilmselt on saanud kõige rohkem kiitussõnu, sest te ainult vaadake, kui äge see on!

Katusepleki panek sai algusest lõpuni täiesti Karlil endal tehtud. Plekikruvid ostsime jällegi enda raha eest ja lõikeriista samuti. Lõikamise-lihtsustamise-konstruktsioon on aga täiesti Karli enda leiutis (millega näiteks Lottemaale võiks küll tasuta sisse pääseda). Päris iga päev katust panna ei saanud, vahepeal tuli teha ka päris tööd, kuid koroona siiski pakkus oma olekuga selleks rohkem võimalusi kui tavaline kevad-eluolu seda oleks võimaldanud. Jupp-haaval katus muudkui kasvas ja kasvas.

Edelakülg sai endale kaks akent. Akende enda saamis-saaga on täiesti omamoodi lugu ja sellest ma räägin eraldi. Igatahes oli mul selge nägemus sellest, et majast peab saama igast küljest välja piiluda.

Ja teine pool on ootamas üht massiivset ust.