Ühel väikesel majal olgu vähemalt liiga suur uks!

 Varem sai mainitud, et uks oli meil esivanema keldris ees ootamas. Oma eelmise elu elas see uks vist lao vaheuksena. Vahepealses elus oli ta mõrastanud mõned klaasid, kaotanud siit-sealt värvi, saanud juurde mõned lindude väljaheited ja loobunud oma lengiga koos elamast - ühesõnaga nägi ta päris trööstitu välja. Kogu selle trööstitusega tekitas ta meie esi-lengi-ehitajas aga ahastust ja soovimatust sellega tegeleda. Mõnikord lihtsalt on nii, et mingi projekt tundub nii ületamatult tüütu, et see jääbki lihtsalt tegemata. Ust oli aga ometigi ju vaja!

Siinkohal tõttas appi õnnelik juhus või õigemini möödakäija. Ühel ilusal kevadpäeval, kui Karl jälle katust oli panemas, sõitis meile mäest alla üks sääreväristaja, mees seljas. Tegemist nimelt oli ühe puusepaga, kes siin-seal meisterdamist otsis. Tegi tema nimelt uksi. Karl vastas, et uks on meil olemas, lengi vaid vaja. Tol hetkel, aga ei olnud juhuslikul möödujal lengi ehitamiseks vajalikku masinavärki ja hoonet. Sinna see siis jäi.

Kuniks...

Sõitsime meie kogu perega pahaaimamatult maatükile ja üleval teeotsas ootas meid maasse susatud pulk ja selle ülemise otsa külge oli seotud kilekott, mille sees oli kiri. Meie esimene post! Nimelt oli juhuslik mööduja leidnud võimaluse meile leng valmistada ja muuhulgas oli ta nõus ka ukse üle värvima ja purunenud aknad ära vahetama ja lõpuks puhastas ta ära ka metallosad ja lisas luku. Jah, raha tuli ka välja käia ja väljaminek oli üsna suur, samas tüütu ülesanne lahenes väga lihtsalt ja kõik olid õnnelikud. Mõned nädalad vast läks aega, kuniks uks meile tagasi jõudis ja tol samal päeval ka kohe seina sai.

Kasutanud me seda veel ei ole, sest enamasti on metsamaja olnud penoplasti täis. Lisaks on tegemist ikka päris raske ja suure uksega ja oleks vaja lahendada tuule-toimel-käest-äralendava-ukse probleem.