Eelmisel aastal, veel enne, kui metsamaja vundamenti kaevama hakkasime (ehk siis kui ilmselgelt oli plaan veel enne lume tulekut maja valmis saada), kogusime endale õue peale suure hunniku aknaid. Küsisime kohalikust facebooki grupist ja selgus, nagu me eeldasime, et väga paljudel inimestel on kodus aknaid üle. Küll saime tuttavatelt, küll saime ettevõtetelt - lõpuks oli meil aias üks väga suur hunnik aknaid. Loomulikult oli tegu ajutise hunnikuga ehk siis tegelikkuses on see nüüd ka aasta aega hiljem veel osaliselt alles - ülejäägid nimelt ootavad uue kasvuhoone tegu. Kusjuures aknaid saime igasuguseid - mõisaruudukesi ja kolmekordseid pakettaknaid, päris vanu ja päris uusi.
Kõik aknad said enne paigutama asumist üle pestud, sest kuurides seistes olid nad üsna mitu ajajärku tolmu kogunud. Mõned aknad ka värvisime veel üle.
Kõige esimesed aknad, mis seina said, olid väikesed küljeaknad. Need ei ole lahtikäivad ja lengid tuli neile juurde ehitada. Hea on nende juures see, et nad mahuvad ainukestena raamide vahele. Lisaks on neid neli, st et sai panna topelt aknad, mis on soojuse pidamise seisukohalt päris oluline.
Pärast neid kahte aknet läks aga jälle päris pikk aeg, enne kui järgmiste akendega tegelema sai hakata. Vahepeal tuli katusepanek lõpetada. Igatahes kui too esimene kõige suurem aken paika sai, siis tundus, et maja saab kohe valmis! See oli nii suur asi ja nii suur tunne. Tegelikkuses on muidugi need kaks akent ja uks seal juba vähemalt kaks kuud samas seisus olnud. Sellesse seina tuleb veel kaks akent juurde, mis hetkeseisuga tulevad mõlemad kahekordsed ja diagonaalselt. Nii lihtsalt mahtusid nad kõige paremini. Ideaalis oleks meil tarvis leida üht (kaht) 55x106 cm akent sinna ukse kohale, siis oleks kõik kuidagi lihtsam. Aga praegu on nii.
Naabrimees muidugi vangutas kohe pead ja ütles, et nii ei saa aknaid panna - need on natukene liiga vähe üksteise suhtes viltu. Hea oleks, kui need oleksid täiesti viltu või ei oleks üldse. Eriti palju vangutas ta pead siis, kui nägi, et teises seinas on meil täiesti sümmeetriline kõik. Meie meelest pole nii hull midagi ja ümber tegema ka ei hakka.
Kõige keerulisem aknapaigutus on siiamaani olnud selle kõige ilusama ruuduakna panek. Üks meist oli väljaspool väga püstise redeli eelviimasel astmel, vinnates väga rasket akent üles ja siis vastu seina surudes, et teine seestpool selle vastu võtaks ja siis talade vahel kõikudes kruvid kinni laseks. Mul ikka mitu korda jättis süda lööke vahele ja tundus, et me kukume kõik alla. Aga kas see pole mitte ilus! Sinna tuleb samuti teine samasugune sissepoole, kuid selle värvimine on alles pooleli (olnud juba kevadest saati).
Lõppu veel üks pilt akendepoole täiskatusest.
Comments
Post a Comment