Esimene ehitis

Asi, mida meie maatükk veel ei omanud, oli juurdepääsutee.
Õnneks (ja tõesti õnneks, sest vastasel juhul oleks olnud hirmus palju rohkem paberimäärimist ja asjaajamist) on meie maatükile juba varasematest aegadest määratud maanteelt mahasõit. Tegelikkuses on seal isegi näha teejääke, kuid see tee läheb üle meie maatüki naaberkrundile, selle tondilossi poole.

Ootamatult kiiresti said leitud tee-ehitajad ja masinad ja ühel hommikul helistatigi ja küsiti, et kuidas täpselt me seda teed nüüd tahtsimegi. Ehk siis nemad olid seal juba kohal. Karl läks ja näitas ning kolme päevaga oli tee valmis. Kõige ülemisse serva tegime ka väikese parkimisplatsi, sest alla võivad sõita ainult nelivedused autod. Nimelt jäi tee siiski päris järsk, kuigi mitte päris nii järsk kui mägi ise.

Edasiruttavalt võib öelda, et suured paduvihmad ja tormid suutsid esialgu suurt pahandust tekitada. Nimelt on tegemist väga liivase pinnasega ja tee-ehituse käigus jäid tee küljed üsna taimevaeseks. Oli vaja vaid veidi suuremat vihma, et pool sellest liivast alla uhtuda ja teealust õõnestada.
Vahelduva eduga oleme vedanud erinevaid kaikaid ja kompostimulda ja lihtsalt sügisesi riisutud lehtigi nendesse teeäärtesse, et soodustada seal kiiremat taimekasvu. Tänaseks on ilme juba täitsa hea. Kõrguvad ohakad ja ristikutuustidki on üle naba kõrged. Ka ei ole suuremad vihmad enam suurt pahandust teinud.

Lisaks tee-ehitusele lasime kopal välja juurida ka mõned kännud, nii et üks ristkülikujuline lapikene sai täiesti kännuvabaks. Sellest siis saab meie keskväljak. Lumisel pildil on ristkülikunurka näha allservas.
Kusjuures talvel on tee ka väga hea kelgumägi. Eriti, kui eelnevalt autoga rööpad sisse sõita.