Plastikusulatus

Siiamaani on metsamaja olnud küll paksult penoplasti täis, kuid soojustus on olnud lihtsalt vales kohas. Niisiis tuli sellega vähemalt algust teha. Minu kõige suurem hirm on olnud penoplastipuru. Suurte kortermajade soojustamisel on kogu kvartal või isegi veel rohkem seda valget lund täis ja see ei kao lihtsalt mitte kuhugi. Meie tuttav ehitusmees proovis küll mind rahustada ja ütles, et sulatusnoa (või sulatustraadiga, mis peaks olema suurem ja võimsam masin) seda puruohtu ei ole. 

Laenutasimegi Cramost sulatusnoa ja võtsime sõpradelt generaatori elektrit tootma. Esialgne plaan oli seda kõike katuse all teha, aga ausalt öeldes oli penoplasti sulamisaur ka õues päris rõlge ning ega generaatorgi just lillelõhnaliselt bensiinist elektrit tee. Sulatusnuga töötab üsna efektiivselt, ainult et puru tekib siiski. Jah, mitte sulatamise käigus, kuid penoplastide edasi-tagasi tõstmise käigus. Õnneks mitte kõige hullemalt ja selle, mis tulebki, saab tolmuimejaga kokku tõmmata.

Plaat plaadi haaval tühjenes me metsamaja. Kõigepealt sai juba ukseaknast õue vaadata ja seejärel oligi maja peaaegu et tühi. See küll kaua ei kestnud, sest ööks sai soojustus tagasi tuppa tõstetud.

Mõned plaadijupid paigutasime juba ka seina ja lakke ära. Keskmised raamivahed on meil suuremad ja seepärast alustasime sealt. Samuti ei ole nendes raamivahedes ülemisi laetalasid, mis tähendab, et laepaneele on sinna lihtsam paigutada. Kõige esimeseks kihiks vastu tuuletõkkeplaati läksid varem valmislõigatud sandwich plaadid ja nende ette kaks õhukest penoplaati. Lakke panime kaks jämedamat penoplaati ja kaks õhemat. Vahed lasime kinni vahuga ja ette lasime kruvidega veel lauad, et soojustus oleks tihedalt vastu seina ning hiljem oleks sirge seina peale hea sisevoodrit paigutada. Milline iganes see siis ka ei tuleks... 

Selle 2020 suve lõpuks -sügise saabumiseks tahtsime me olla niikaugel, et metsamaja seinad on kinni ehitatud ja soojustus seinas. Sügis õnneks hoidis ilma, kuid lõpuks jõudsime me siiski vaid soojustusega ühele poole. Vähemalt sisesoojustusega. Ühe poole akendevahed saime ka penoplasti täis, kuid täisklaasseina jäid kaks akent panemata (küll lengid said kohale) ja samuti soojustus. 

Katuse alla oli soojustust päris tüütu panna. Esiteks muidugi said KÕIK kohad vahtu täis. Jah, kui ma peaksin uuesti valima, siis ma ikkagi valiks mõne muu soojustusvahendi ja kasutaks seda vahtu vähem. Aga valikud said tehtud ja kingitused kingitud. Igatahes on selline pool-kinnine hooneke pigem hästi lumele ja tormidele vastu pidanud ning väga palju sisse sadanud ei olegi.

Siin näha need kaks uut lengi.

Siin näha nii akendeümbruse soojustamist kui ka seina, mis eraldab panipaik/kuuriosa toast. Kusjuures kuurike oli tegelikult natukene suuremaks planeeritud, kuid viimasel hetkel otsustasime seina veidikene väljapoole liigutada ja nii tekitada sisse esimese poolkorruse alla veidikene kapiruumi.